Tarbijakäitumine

Võrreldes meestega tunnevad naised keskkonnaprobleemide üle enam muret ja käituvad keskkonnasäästlikumalt

Võrreldes meestega tunnevad naised keskkonnaprobleemide üle enam muret, käituvad keskkonnasäästlikumalt ning tajuvad selgemalt ka oma võimalusi, kohustust ning vajadust panustada keskkonnaprobleemide ennetamisse ja lahendamisse. Mehed suhtuvad keskkonnaprobleemidesse muretumalt kui naised ning on vähem motiveeritud ka muutma oma käitumist keskkonnasäästlikumaks, nähes takistusi oma igapäevaelu korralduses ning kaheldes oma teadmiste-oskuste piisavuses ja keskkonnasäästlikkuse alase teabe paikapidavuses.

Eesti keskkonnaseisundit hindab kas väga heaks või heaks 81% meestest ja 84% naistest. Naised hindavad pisut kriitilisemalt kliimamuutustega tegelemist ning jõgede-järvede, mere ja välisõhu puhtust. Mehed on keskmiselt vähem rahul Eestis kasutatavate energiaallikate keskkonnasõbralikkusega.

Võrreldes meestega nõustuvad naised pisut enam sellega, et kõigil liikidel on inimesega võrdne õigus elule ning et vaatamata oma erilisusele inimesena allume me kõik loodusseadustele.

Rohkem naisi kui mehi usuvad, et Eesti elanike keskkonnateadlikkus on viimase paari aasta jooksul kasvanud. Meeste ja naiste arvamused inimese mõjust keskkonnale ja hinnangud keskkonnainstitutsioonide usaldusväärsusele on üldjoontes sarnased.

Võrreldes meestega väljendavad naised keskkonna tuleviku üle rohkem muret, arvates sagedamini, et maakera elanike arv läheneb piirile, mida loodus enam taluda ei suuda ning et praegusel kursil jätkates ootab inimkonda ees suur ökoloogiline katastroof. Mehed on keskkonna-alastele tulevikuperspektiividele mõeldes naistest pisut muretumad, arvates sagedamini, et jutud saabuvast ökoloogilisest kriisist on üle paisutatud ning omades enam usku sellesse, et inimene õpib kunagi loodust valitsema. Inimesi, kes keskkonnaprobleemide üle üldse muret pole tundnud, on keskmisest enam meeste hulgas (15%).

Väitega, et Eesti elanike negatiivne keskkonnamõju on globaalses mõttes tühine ei nõustu 34% naistest ja 26% meestest. Naiste hulgas on ka pisut rohkem neid, kes peavad haruldaste liikide kaitsmist oluliseks (79% naistest ja 72% meestest).

Naised väljendavad meestest sagedamini soovi elada keskkonnasäästlikumalt (naistest 47% ja meestest 38%) ja naiste seas on keskkonnasäästlik käitumine ka levinum kui meeste seas. Erinevused meeste ja naiste vahel on kõigi vaatlusaluste tegevuste lõikes, v.a ohtlike jäätmete kogumispunkti viimine ja võimalikult pika kasutuseaga toodete eelistamine. Meeste seas on naistega võrreldes ka enam neid, kes osasid keskkonnasõbralikke käitumisviise kunagi ei harrasta (näiteks ei osale keskkonnahoiuga seotud ühistegevustes, eelistavad liigelda autoga, ei osta kunagi kasutatud riideid/tarbeesemeid, öko-, mahe- või ausa kaubanduse märgisega toidukaupu ega ökomärgisega rõivaid/puhastusvahendeid, ei väldi kilekottide kasutamist ega ülepakendatud toodete ostmist ning ei eelista uute asjade ostmisele vanade parandamist).

Võrreldes meestega peavad naised tõenäolisemaks, et keskkonnaprobleemid lähitulevikus nende igapäevaelu mõjutavad, hindavad end sagedamini keskkonnaprobleemide eest vastutavaks ning tunnetavad selgemalt ka oma võimalusi, kohustust ning vajadust keskkonnaprobleemide ennetamisse ja lahendamisse panustada. Naistest 43% on püüdnud kedagi veenda keskkonnasäästlikumalt käituma. Naised nõustuvad keskmisest sagedamini, et kliimamuutused on tõsine probleem ka Eesti tasandil ja tunnetavad kõrgemat potentsiaalset ohtu võimalikest äärmuslikest ilmastikunähtustest.

Allikas: Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2020, Keskkonnaministeerium, https://envir.ee/kaasamine-keskkonnateadlikkus/keskkonnateadlikkus/uuringud

Muukeelne elanikkond on vähem informeeritud keskkonnateemadest  ja peab keskkonnasäästlikku eluviisi vähem oluliseks kui eestikeelne elanikkond

Muukeelsed inimesed hindavad oma keskkonnateadlikkust pisut kõrgemalt kui eestikeelsed inimesed. Kuigi muukeelsete inimeste hinnangud keskkonna-alase info kättesaadavusele on nelja aasta vältel paranenud, on keskkonna-alase teabe kanalite valik muukeelse elanikkonna jaoks jätkuvalt kitsam kui eestikeelsel. Eraldi probleemiks on muukeelsete inimeste kõrgem osalusheitumus (väiksem aktiivsus keskkonnateemadel kaasarääkimisel ning tunnetatud võimaluste puudumine). Muukeelsed elanikud tunnetavad ka oma võimalusi, kohustust ning sisemist vajadust panustada keskkonnaprobleemide vältimisse ja lahendamisse väiksemana kui eestikeelsed inimesed. Probleemi üks algetest võib peituda ka keskkonnahariduse tasemes, milles muukeelsed tajuvad sagedamini puudujääke kui eestikeelsed inimesed.

Hinnangutes keskkonnaga seotud valdkondade olukorrale tõstsid muukeelsed eestikeelsete elanikega võrreldes sagedamini esile välisõhu puhtust või ei osanud spontaanselt nimetada ühtegi teemat.

Eesti elanikke peab keskkonnateadlikeks 68% eesti- ja 57% muukeelsetest elanikest.

Nõustumine väitega, et kõigil liikidel on inimesega võrdne õigus elule ning et vaatamata oma erilisusele inimesena allume me kõik loodusseadustele, on muukeelsete elanike seas vähem sagedasem kui eestikeelsete seas.

Muukeelsed elanikud peavad looduse tasakaalu tugevamaks (nõustudes eestikeelsetest elanikest enam sellega, et looduslik tasakaal on kaasaja tööstuse keskkonnamõjuga toime tulemiseks piisavalt tugev, kuid vähem sellega, et looduse tasakaal on väga õrn ja kergelt häiritav).

Muukeelsete elanike hulgas on neid, kes hindavad globaalsel tasandil Eesti keskkonnamõju tühiseks, keskmisest enam. Ka on nende hulgas rohkem neid, kes arvavad, et jutud saabuvast ökoloogilisest kriisist on üle paisutatud, ning on ka võimalike lahenduste leidmise osas optimistlikumad, nõustudes sagedamini, et loodusressursse jagub piisavalt, kui õppida neid kasutama.

Nii eesti- kui muukeelsed elanikud tähtsustavad kõige sagedamini elektritootmise keskkonnasõbralikkust, kuid muukeelsete jaoks on prioriteetsuselt järgmine aspekt odavus, eestikeelsete jaoks aga sõltumatus välismaistest allikatest.

Muukeelsete inimeste hinnang oma keskkonnateadlikkusele on võrreldes eestikeelsetega keskmisest pisut kõrgem.  87% muukeelsetest inimestest hindavad end keskkonnateadlikeks.

Muukeelsete seas on vähem levinud keskkonnahoiuga seotud ühistegevustes osalemine ning kasutatud riiete/tarbeesemete ostmine ja plastist ühekordsete nõude ja joogikõrte kasutamise vältimine. Sagedamini eelistati autole keskkonnasäästlikumaid liikumisviise, osteti sagedamini ökomärgisega rõivaid ja puhastusvahendeid, vähendati liha söömist ning viidi sagedamini sorteeritud pakendid kogumiskonteinerisse. Võrreldes eestikeelsete elanikega oskasis muukeelsed elanikud harvemini anda hinnangut sellele, kui sageli nad väldivad ülepakendatud toodete ostmist, mis võib viidata nende madalamale teadlikkusele antud teemast.

Põhjusena, miks tahetakse elada keskkonnasäästlikumalt, tõid muukeelsed sagedamini põhjuseks tervise.

Võrreldes eestikeelsete elanikega tunnetavad muukeelsed elanikud vähem võimalusi, kohustust ning sisemist vajadust panustada keskkonnaprobleemide vältimisse ja lahendamisse. Keskkonnasäästliku eluviisi viljelemisel nimetatakse sagedamini takistustena teadmiste/oskuste puudumist ning seda, et nende keskkonnasäästlikust eluviisist ei sõltu midagi. Keskkonnahariduslike asutuste külastajate osakaal muukeelsete inimeste hulgas on madalam ja keskmisest sagedamini ei osatud ka oma infovajadusi täpsustada.

Võrreldes eestikeelsete elanikega on muukeelsete elanike hulgas rohkem neid, kes oma keskkonna-alase teabe saavad sotsiaalmeedia kanalitest ja vähem traditsioonilistest meediakanalitest (TV, raadio, paberajalehed). Keskkonnateemadel kaasarääkimisvõimalust hindavad muukeelsed elanikud enda jaoks sagedamini vähem oluliseks kui eestikeelsed (vastavalt 33% ja 43%). Ka osalevad muukeelsed elanikud keskkonnaotsuseid mõjutavates tegevustes vähem kui eestikeelsed elanikud (vastavalt 25% ja 35%). Oma vähest osalemist keskkonnaotsuste tegemisel, põhjendasid muukeelsed elanikud sagedamini asjaoluga, et nende häält pole kuulda võetud.

Allikas: Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2020, Keskkonnaministeerium, https://envir.ee/kaasamine-keskkonnateadlikkus/keskkonnateadlikkus/uuringud

Noorte mure keskkonnaprobleemide pärast on madalam kui elanikkonnas tervikuna

Noorte hoiakud on kohati vähem loodushoidlikud ning nende mure keskkonnaprobleemide pärast madalam kui elanikkonnas tervikuna (kuigi näiteks usk ökoloogilise kriisi võimalikkusesse on madalaim hoopis 65-aastaste ja eakamate seas). Samas väljendavad noored keskmisest kõrgemat teadlikkust kliimamuutustest ning teadvustavad enam selle probleemiga tegelemise vajalikkust, olles ka eakatest aktiivsemad osalema keskkonnaotsuseid mõjutavates tegevustes.

Kõige motiveeritumad on oma käitumise keskkonnasäästlikumaks muutmisel 30– 49-aastased, kõige vähem motiveeritud aga 65-aastased ja eakamad, kes hindavad oma võimalusi ning kohustust panustada keskkonnaprobleemide ennetamisse ja lahendamisse väiksemaks kui noored. Noored tunnetavad põhilise takistusena keskkonnasäästlikuma eluviisi viljelemisel oma teadmiste ja oskuste ebapiisavust, kuid samas on küllaltki levinud ka arvamus, et keskkonnasäästlikum eluviis eeldaks laiemaid ühiskondlikke muutusi.

Keskkonnaga seotud valdkondade olukorda hindavad mitmes valdkonnas positiivsemaks 15–29- aastased (nt liigikaitse, jäätmete taaskasutus toorainena, puhta joogivee kättesaadavus, reovee puhastamine, veekogude puhtus, siseveekogude kalastiku seisund, jahinduse korraldus ja metsade majandamine). Kriitilisust eelnevalt nimetatud valdkondade seisukorra suhtes esineb kõige enam 50–64-aastaste seas. 65-aastased ja eakamad on kõige rohkem rahul Eestis kasutatavate energiaallikate keskkonnasõbralikkusega (kõige vähem on sellega rahul 30–49-aastased), prügi liigiti kogumise ning jäätmeveo korraldusega (kõige vähem on nende valdkondadega rahul 30–64-aastased).

Kliimamuutuste leevendamist peavad prioriteetseks valdkonnaks keskmisest sagedamini 15–29-aastased, keskmisest harvemini aga 50-aastased ja eakamad. Seevastu metsade majandamise jätkusuutlikkust ja puhta joogivee kättesaadavust peavad prioriteetseteks valdkondadeks keskmisest sagedamini 50–64-aastased, keskmisest harvemini aga 15– 29-aastased.

Usaldus keskkonnavaldkonna organisatsioonide (Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti, Keskkonnainspektsiooni, RMK ja Keskkonnainvesteeringute keskuse) vastu on kõrgeim 15–29-aastaste seas. Usaldus RMK vastu on madalaim 50-aastaste ja eakamate seas; usaldus KIK-i vastu aga 65-aastaste ja eakamate seas.

Eesti elanike keskkonnateadlikkusse usuvad keskmisest sagedamini 50–64-aastased (71% peab teisi keskkonnateadlikeks), keskmisest harvemini aga 15–29-aastased (vastavalt 55%).

Võrreldes ülejäänud vanuserühmadega nõustuvad 15–29-aastased pisut enam sellega, et inimesed on määratud valitsema ülejäänud looduse üle ning omavad õigust muuta looduskeskkonda vastavalt oma vajadustele.

Mõningad erinevused on hinnangutes inimese mõjust keskkonnale. Seda, et looduse tasakaal on väga õrn ja kergelt häiritav, teadvustavad kõige enam 65-aastased ja eakamad ja kõige vähem on selle arusaama omaks võtnud 15–29-aastased. Sellega, et looduslik tasakaal pole piisavalt tugev kaasaja tööstuse keskkonnamõjuga toimetulemiseks, nõustuvad kõige enam 30–49-aastased.

Võrreldes nooremate inimestega on 50-aastased ja eakamad sagedamini seisukohal, et jutt saabuvast ökoloogilisest kriisist on üle paisutatud. Seda, et inimese leidlikkus kindlustab, et me ei muuda maad elamiskõlbmatuks, usuvad kõige enam 65-aastased ja eakamad; kõige vähem on sellesse aga usku 15–29-aastastel. Inimesi, kes hindavad globaalsel tasandil Eesti keskkonnamõju tühiseks, on keskmisest enam 65-aastaste ja eakamate hulgas.

Iinimesi, kes peavad haruldaste liikide kaitsmist oluliseks, on keskmisest enam 30–49-aastaste (80%) seas.

Odavust peavad elektri tootmisel prioriteetseks keskmisest sagedamini 50-aastased ja eakamad (32%) inimesed.

Keskkonnateadlikeks hindavad end keskmisest pisut sagedamini 50–64-aastased (85%), mitte-keskkonnateadlikeks peavad end keskmisest sagedamini 15–29-aastased (29%).

Inimesi, kes keskkonnaprobleemide üle üldse muret pole tundnud, on keskmisest enam 15–29-aastaste seas (19%). Muret tekitavate teemadena tõid kliimamuutusi keskmisest sagedamini esile alla 30-aastased (8%).

Keskkonnasäästlikes eluviisides on vanuserühmade vahel erinevusi. 15-29-aastaste seas on keskmisest vähem levinud plastist ühekordsete nõude ja joogikõrte kasutamise vältimine ning ohtlike jäätmete selleks ettenähtud kogumiskohta viimine. Ülepakendatud toodete vältimine on keskmisest pisut vähem levinud 50–64-aastaste seas. Vanuserühmas 65+ on keskmisest levinum prügi sorteerimine, sorteeritud pakendite kogumiskonteinerisse viimine ning liha söömise vähendamine, kuid keskmisest vähem levinud ökomärgisega rõivaste või puhastusvahendite ostmine (mis on tõenäoliselt seotud hinnaprobleemiga) ning osavõtt keskkonnahoiuga seotud ühistegevustest.

Kõige motiveeritumad keskkonnasäästlikumalt elama on 30–49 aastased (53% sooviks elada keskkonnasäästlikumalt), kõige vähem motiveeritud aga 65- aastased ja eakamad (vastavalt 31%).

Oma võimalustes ning kohustuses panustada keskkonnaprobleemide ennetamisse ja lahendamisse on kõige vähem veendunud 65- aastased ja eakamad inimesed. Nende hulgas on ka inimesi, kes on ise püüdnud teisi veenda keskkonnasäästlikumalt elama keskmisest vähem (29%).

Takistusi keskkonnasäästliku eluviisi viljelemisel tunnetatakse seda sagedamini, mida noorema vanuserühmaga on tegu. Teadmiste ja oskuste puudumist peavad keskmisest sagedamini takistuseks 15–29-aastased, igapäevaelu korraldusest tulenevaid põhjusi 15–49-aastased, kahtlust selles osas, kas kõik keskkonnasäästlikuna näidatud tegevused seda ka tegelikult on, aga 50–64-aastased.

Oma keskkonnaalase teadlikkuse suhtes on kõige kriitilisemad 15–29-aastased.

15–29-aastased hindavad teabe kättesaadavust veekogude puhtuse ning loodus- ja matkaradade asukoha kohta keskmisest paremaks, kuid on samas keskmisest rahulolematumad jäätmete sortimise nõudeid puudutava teabe kättesaadavusega. 50–64-aastased on keskmisest rahulolevamad jäätmete sortimist puudutava teabe kättesaadavusega, kuid keskmisest kriitilisemad veekogude puhtust ning väliskeskkonna müra puudutava teabe kättesaadavuse suhtes. Vanuserühmas 65+ esineb keskmisest enam rahulolematust loodus- ja matkaradade asukohta puudutava teabe kättesaadavuse suhtes.

 Alla 30-aastaste jaoks on keskkonna-alase teabe kanalina kõige olulisem sotsiaalmeedia, 30–49-aastaste jaoks on võrdselt olulised nii veebikanalid kui televisioon, kuid 50-aastaste ja eakamate jaoks on keskkonna-alase teabe allikaks ülekaalukalt kõige sagedamini televisioon.

Võimalust keskkonnaotsuste tegemisel kaasa rääkida tähtsustavad keskmisest sagedamini 30–49-aastased (47% peab oluliseks). Ebaoluliseks peavad kaasarääkimise võimalust keskmisest sagedamini 65-aastased ja eakamad (63% peab ebaoluliseks).

Keskkonnaotsuseid mõjutavates tegevustes osalenute osakaal on seda kõrgem, mida noorema vanuserühmaga on tegu – 15–29-aastastest on mõnest sellisest tegevusest osa võtnud 42%, 65-aastastest ja eakamatest aga 21%. Kaasarääkimise võimaluste osas on kõige kriitilisemad 50-aastased ja eakamad (38% arvates võimalused puuduvad). Võimalusi mõjutada keskkonnaotsuste tegemist riiklikul tasandil hinnati puuduvaiks keskmisest sagedamini 50–64-aastaste vanuserühmas (56%). Ajapuudust tõid takistava tegurina välja alla 50-aastased, vähest usku oma tegevuse tulemuslikkusesse või seda, et nende häält pole kuulda võetud, aga 50–64-aastased.

Oma informeeritust Eesti metsadega seotud teemadest hindavad madalaimalt 15–29-aastased (45% pole oma hinnangul nende teemadega kursis). 50–64-aastased tähtsustavad metsi oma vaimse ja füüsilise heaolu tagajana vanuserühmade võrdluses kõige enam, kuid on samas ka kõige kriitilisemad osalusvõimaluste suhtes metsi puudutavate otsuste tegemisel.

Kliima-alast teavet tajuvad keeruka, muutliku ning vastuolulisena keskmisest sagedamini 50–64-aastased inimesed. Ühetähenduslikuna tajuvad kliima-alast infot kõige sagedamini 15–29-aastased.

Alla 30-aastastest nõustuvad pooled väitega, et kliimamuutused võivad lähitulevikus nende elu palju mõjutada, samas kui vanemates vanusrühmades on vastav näitaja alla 40 protsendi (65-aastaste ja eakamate seas 28%). Inimesi, kes enda hinnangul vajaksid äärmuslike ilmastikunähtustega toimetulekuks abi ametiasutustelt, on ootuspäraselt keskmisest enam vanimas vanuserühmas (65+) ja kõige vähem 30–39-aastaste hulgas. Riigi valmisoleku suhtes äärmuslike ilmastikunähtustega toimetulekuks on keskmisest kriitilisemad 50–64-aastased, keskmisest enam usuvad riigi valmisolekusse aga 15-19-aastased.

Allikas: Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2020, Keskkonnaministeerium; https://envir.ee/kaasamine-keskkonnateadlikkus/keskkonnateadlikkus/uuringud